Koopa pikkus 7,8 m, laius 2 m, kõrgus 2 m. Sissepääsu kõrgus 1,5 m. Sügavamal muutub koobas kitsamaks – 5 m kaugusel sissepääsust käänab käik täisnurga all paremale ja kitseneb järk-järgult. Koopast voolab välja võimas allikas Rūceklītis, mis kord aastas, maikuus, tugevat heli tekitab. Teadlaste sõnul kutsub selle heli esile vee paiskumine maa-alusesse järve.
Koht, kus Vija jõgi suubub Koiva (Gauja) jõkke. Kiire ja kärestikuline jõelõik lõpeb punase liivakivi paljandiga – Kankarītise kiviga (Kankarīšu iezis). Selle pindala on umbes 0,6 ha.
Salainise järv (ka Salaiņa) koos teda ümbritseva maastikuga moodustab liigestatud reljeefil mitme järvega rühma. Siin on mitmekülgne taime- ja looma, eriti linnuriik. Järve keskmine sügavus on 1,7 m, suurim sügavus 3,0 m. Järves on kolm saart. Kaladest on esindatud haug, ahven, särg, latikas, linask ja koger.
Burga niitude pindala on 183 ha. Üks üle-euroopalise looduskaitsealade võrgustiku Natura 2000 aladest Lätis. Burga niidud pakuvad kodu lagendikke armastavatele taimedele ja loomadele. Siin pesitsevad rohunepp ja rukkirääk. Luhaniitudel on täheldatud 12 kaitsealust linnuliki. Niidud on rikkad ka liblikate poolest – neid teatakse olevat 167 liiki.
Eriline ja suurejooneline männinõmmedega kaetud sisemaiste luidete massiiv, maaliliselt väljendusrikas ja unikaalne kogu Lätis. Massiivi kesksel kohal on Mārkalni luitemassiiv, mille moodustavad paralleelselt ja kaardunult üksteisele naalduvate luidete rühmad (üle 20). Mõne rühma pikkus ületab 1 km.
Historitsistlikus stiilis mõisaloss ehitati aastail 1912-1914, veidi enne I Maailmasõda. Loss on üks uuemaid Lätis. Plaanis oli ehitada 100 tuba, kuid plaani nurjas sõja algus – veel lõpetamata ja elaniketa hoonet kasutasid kohalikud asunikud ehitusmaterjali saamise kohana.
Ērģeme linnusevaremed on riikliku tähtsusega ajaloo- ja arheoloogiamälestis. Esimest korda on linnust kirjalikult mainitud 1323. aastal. Ehitatud on see umbes 1320. aasta paiku. Linnuse ehitamiseks on kasutatud maakive, telliseid ja lubjasegu. Linnuse välimine müür moodustab korrapärase nelinurga, mille iga külg oli 70 m pikkune. Tegemist oli konvenditüüpi linnusega, millel kaks suurt kindlustorni. Linnuse ümber olid veega täidetud kraavid. Eellinnust ja keskset osa ühendas ülestõstetav sild.
Legend pajatab: „Ammustel aegadel käinud eestlased lätlaste maid rüüstamas. Noid sõjamehi saatnud nende naised, kes Pedeli (Pedele) jõe äärde ootama jäänud. Sedasi oodanud nad kaua, kuid mehed polnud tagasi tulnudki, mistõttu naised suurest murest end jõkke heitnud. Ainult üks olla lubanud elu lõpuni oodata. Istunud siis pruut ja nutnud, kuni keha ja hing muutunud kiviks, mis tänapäevalgi seisab selles kohas, kus naine istunud.”
Pikkus 4,8 m, laius 4,8 m, kõrgus 1,5 m. Nimetuse „Valka kivi” andsid suurele kivile seda uurinud spetsialistid. Kivist on tükke välja raiutud, arvatavasti hauakivideks. Suurkivi staatuse saab kivi siis, kui tema ruumala on üle 10 m³. Mõõtmiste tulemus näitab, et Valka kivil on see umbes 18 m³.
Valka linna loodeosas asub Zāģezers ehk nagu eestlased seda kutsuvad – Veskijärv. Järve pindala on 13 ha, põhi on mudane, keskmine sügavus 1,4 m ja suurim sügavus 2,1 m. Zāģezers (ka Kalndzirnavu järv) on läbijooksuga paisjärv, mis moodustub Pedeli (Pedele) jõeveest. Veskijärv kuulub Peipsi järve valgalasse. Kohas, kus Pedeli jõgi järvest lähtub, on heas korras reguleeritav tamm.
