Noore autor-lavastaja Karl Koppelmaa helge perekonnalugu „Katk.Est.Used.”.
Lavastuses tulevad kokku vanemad ja nende lapsed, kes peagi ise lapsevanemateks saamas. Ühes Eesti väikelinnas toimuv on pilguheit sellele, miks on perekond oluline – isegi, kui ollakse erineval arvamusel, vihastatakse ja lepitakse.
Ühes Eesti väikelinnas oli pidu. Katku ajal. Emadepäev. Nad nomineerisid ema kohaliku omavalitsuse aasta emaks. Nende ema on väga töökas. Perfektsionist. Ja on nemadki.
Kaeti laud, nugade-kahvlite kõlin, taldriku-paari klirin, kartulisalati plekid laualinal, mineviku meenutused ja tuleviku plaanid – ilus perekondlik koosviibimine. Aga kuskil, kõigi nende laulude, helide, maitsete ja lõhnade, plekkide ja kildude all on mingi ärevus. Ja asi pole katkus. See on mingi tohutu mineviku paine. Ajast, mida nooremad ei mäleta, mine tea, kas vanemadki. Nutavad päritud pisaraid, vanu pisaraid ajast, milles pole nad kunagi elanud. Ühisel kalmistukülastusel tol päeval, lillede ja küünaldega, näen kirju vanadel hauakividel: “Elu lõpeb, töö ei lõpe eal” ja “Elu üürike, töö igavene” ja “Elu jääb alati poolikuks, töö ei valmi eal”. Ja ma ei suuda mõelda muust, kui… kuhu on maetud… koer.
Osades Liisa Aibel, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Silja Miks, Peeter Rästas, Elar Vahter, ja Imre Õunapuu.
Etenduse pikkus 2h 10min
