Esimesed teated Hargla kõrtsist pärinevad 1667. aastast. Tõenäoliselt on praegune, klassitsistlikus stiilis, maakividest vundamendil kõrtsihoone ehitatud 19. sajandi esimeses pooles. Kõrtsihoone kõrval asuval Hargla külaplatsil on matkajate kasutuses lõkkekoht, katusealusega laud ja käimla.
Aadress: Hargla, Valga vald
GPS: 57.613721, 26.399714
–
II Maailmasõjas langenud Saksa armee sõdurite vennaskalmistu. II Maailmasõja aastail langes Lätimaal umbes 90 000 saksa sõjameest. Saksamaalt saadud teadete põhjal on Valka Metsakalmistule (Meža kapi) ajavahemikul 1941-1944 maetud 367 Saksa armee sõdurit. Nende hauad asuvad kolmel eraldi platsil.
28. märtsil 1949. aastal viidi Lugaži jaamast ešeloniga nr 97324 ära 1152 inimest, kellest umbes 650 olid Valka kihelkonna inimesed. Lõppjaama Asinosse Tomski oblastis Venemaal jõudis ešelon 10. aprillil. Mälestuskivi sümboliseerib purustatud läti perede südant. Kivi avati 25. märtsil 1992. aastal.
Läti Ajutine Rahvusnõukogu asutati 1917. aastal Valkas. Rahvusnõukogu esimesel istungisessioonil võeti vastu deklaratsioon ühinenud ja autonoomse Läti moodustamise kohta Vidzeme, Kurzeme ja Latgale piirkonnas. Mälestusmärk Läti Ajutisele Rahvusnõukogule on kui omamoodi võlatasumine inimestele, kes 1917. aastal, oma eluga riskides, ideaalidest kantuna, samahästi kui võimatus olukorras panid aluse Läti riigile.
1919. aastal Läti Vabadussõjas langenud Valmiera jalaväepolgu sõdurite vennaskalmistu. Mälestusmärk „Senlatviešu karavīrs” (Läti muistne sõdalane) avati Valka Metsakalmistul (Meža kapi) 1. oktoobril 1922. aastal. See oli toona Lätimaa provintsis esimene suurem kunstiliselt loodud mälestusmärk, mis rajati I Maailmasõja ja Vabadussõja mälestuseks. Mälestusmärgi idee: muistne Läti sõdalane, toetumas kilbile, seismas kui valvur kangelaste haudade juures. Rahvas hakkas kuju selle valmistanud skulptori nime järgi kutsuma „Milleri jumalaks” (Millera dieviņš).
Memoriaal on pühendatud II Maailmasõjas võidelnud Nõukogude armee sõduritele. Graniittahvlitele on raiutud 414 langenud võitleja nimed.
1887. aastal avati Cimze viimses puhkepaigas Lugaži kalmistul mälestusmärk, mille tarvis olid raha kogunud suurmehe kasvandikud ja austajad. Läti-, eesti- ja saksakeelne tekst jutustab, et mälestusmärgi „oma õpetajate õpetajale” pühendas „tänulik Vidzeme”. Cimze 100. sünniaastapäeval täiendati mälestusmärki portreebareljeefiga.
