Vaatetorn asub Ziemeļgauja maastikukaitseala Zvārtava valla territooriumil Valka kihekonnas. Loodusenautijad saavad 27 m kõrgusest tornist näha Koiva jõge, tema käärusid ja ümbrust – rohumaid ja metsi. Torni kõrval on parkla.
II Maailmasõja ajal oli praeguse Priimetsa tööstuskvartali maa-alal sõjavangide laager, kus vangide ulualuseks kohandati endised Eesti sõjaväe hobusetallid. Laager Stalag 351 asutati vangi langenud punaarmee sõdurite jaoks 1941. aasta hilissuvel ja 1944. aastal asutati selle asemel saksa sõjavangide laager 187.
Paju mõisa lähistel toimus 31.jaanuaril 1919.a. Vabadussõja üks tähtsamaid lahinguid. Eesti iseseisvuse eest võitles koos eestlastega ka Soome vabatahtlikest moodustatud Põhja Poegade rügement. Lahingus sai surmavalt haavata Vabadussõja legendaarseim juht leitnant Julius Kuperjanov. Lahingut meenutab graniidist mälestussammas kolmeastmelisel muldkehaga püramiidil, mis taasavati lahingu 75.aastapäeval 30.01.1994.a.
Esimesed teated Hargla kõrtsist pärinevad 1667. aastast. Tõenäoliselt on praegune, klassitsistlikus stiilis, maakividest vundamendil kõrtsihoone ehitatud 19. sajandi esimeses pooles. Kõrtsihoone kõrval asuval Hargla külaplatsil on matkajate kasutuses lõkkekoht, katusealusega laud ja käimla.
Praegune kivist kirik valmis 1821. aastal. 1873–1874 tehti kirikule suuremad aknad, kõrge ja kaunis tahvelstiilne lagi, kivist sale torn ning juurdeehitusena avar altariruum koos võidukaarega. Kiriku ehe on Emil Jacobsi (1802–1866) poolt maalitud „Ristilt mahavõtmine“ mis pälvis Londonis altarimaalide võistlusel kuldmedali.
Poola kuningas Stefan Batory andis 11. juunil 1584. aastal Valgale linnaõigused. Mälestusmärk Kesk tänava alleel valmis 2002. aastal Valga linna, Ungari ja Poola saatkonna ühistööna.
Valgas sündinud tõstesportlane Alfred Neuland (1895-1966) on esimene eestlasest olümpiavõitja. 1920.a. Antverpeni olümpiamängudelt naasis A. Neuland koju kuldmedaliga.
Historitsistlikus stiilis, punastest ja kollastest tellistest 1897-1898 ehitatud viiekupliline ja kellatorniga jumalakoda on üks Eesti neljast apostliku õigeusu esinduskirikust. Kirik on nimetatud Tartu preestermärtri Issidori järgi.
Kirik valmis 1907.aastal. Ehitamisest võtsid aktiivselt osa leedukatest ja poolakatest raudteelased. Kirik tegutses 1940.aastani ja alates 1945.aastast kasutati hoonet laona, hiljem võimlana. Kirik on ilma tornita, sest Vene tsaarivalitsus ei andnud selle ehitamiseks luba.
Säde pargis tervitab tulijaid uljalt kaabut tõstes Nipernaadi – igavene rännumees ja unistaja.
